Rahvusvahelise tantsupäeva läkitus
Selle aasta rahvusvahelise tantsupäeva läkituse on kirjutanud tantsija ja Korea Rahvusballeti kunstiline juht!
Koroonakatastroof on pannud seisma meile tuttava vaba elu ning
seesuguse tragöödia keskel viibimine sunnib meid ümber mõtestama
“tantsu” ja “tantsimise” tähendust. Kauges minevikus oli
tants ürgne liigutuspõhine väljendus- ja suhtlusvahend; sellest
kujunes aga etenduskunst, mis puudutas hinge ja tiivustas publikut.
See on hetkes sündiv kunst, selle algset kuju on lõpule viiduna
keeruline taastada, sest selle loomises osaleb kogu keha ja hing.
Tants koosneb kaduviku viivudest, määrates tantsijad igavesse
liikumisse. Ometi on koroonaviirus piiranud ja isegi tõkestanud
tantsukunsti selle algsel kujul.
Kuigi olukord praegu
paraneb, on tantsuetendused endistviisi allutatud paljudele
piirangutele. See õpetab meid väärtuslikuks pidama hinnalisi
mälestusi aegadest, mil tants ja tantsijad sädelesid nagu
kalliskivid, andes edasi inimeste ängi ja ärevust, tahtejõudu ja
elulootust, ning valgustades maailma.
Ühtlasi on tähtis
meelde tuletada, et keskaegse “musta surma” järellainetuste aegu
etendus Euroopas 28. juunil 1841 Pariisi ooperis ballett “Giselle”,
kus kujutatud armastus oli surmastki võimsam, ning saavutas
plahvatusliku menu. Sealtpeale on “Giselle’i” mängitud kõikjal
Euroopas ja üle maailma, et trööstida-julgustada inimkonna
pandeemiast vaevatud hinge. Mõte, mille tõi esmakordselt ilmsiks
toosama “Giselle’i” etendus, seisneb minu arvates ka selles,
mismoodi baleriini lennukas hing püüab põgeneda maailma vintsutava
raskusjõu küüsist.
Üksildane ja
muserdatud publik januneb tantsijatelt osavõtlikkust ja tröösti.
Tantsijatena usume, et oma tiibade sirutamise läbi jagame lootust
neile, kes armastavad südamest tantsukunsti, ning nad saavad meilt
julgust pandeemia ületamiseks.
Mu süda peksleb juba ootuses.
Kang Sue-Jin
Läkituse tõlkis inglise keelest Mehis Saaber.
Originaaltekst ja rohkem infot autori kohta leiab siit!