Lahkunud on Tatjana Järvi
1. mai
Igaviku lavadele on suundunud tantsija Tatjana Järvi (aastani 1987 Bassova, 1987–1997 Kilgas, 1997–2012 Järvi) (7. juuni 1960 – 30. aprill 2025), kes oli aastatel 1978–2000 Estonia balletiartist ja 2000–2010 muusikateatri liikumisjuht.
Alati särasilmne ja rõõmsameelne Tatjana Järvi oli üks neid artiste, kes oli lavale loodud ning jäägitult ja kompromissideta pühendunud vaid teatrile ja teatritegemisele. Tundliku lavanatuurina oli ta alati valmis vastu võtma uusi loomingulisi väljakutseid ning iga kord suutis ta oma osalahendustes leida vaid talle omaseid värve ja isikupära. Ta oli suur improvisaator ning eriti sobisid talle igasugused karakterrollid.
Tatjana Järvi oli üks neid balletiartiste, kellel avanes võimalus lisaks balletile teha väiksemaid rolle ka operettides ja muusikalides ning seda tihti vahetuses oma kursusekaaslase ja parima sõbranna Lemme Järviga. Lavastaja ja koreograaf Monika Wiesler, kes tõi Estonias lavale operetid „Viini veri“ (1994), „Öö Veneetsias“ (2000) ja „Lõbus lesk“(2002), eelistas alati igas oma lavastuses näha ka just neid kahte tantsijannat.
Lemme Järvi meenutab: „Tanjal oli omamoodi lapsepõlv – ta kasvas üles vanaema–vanaisaga. Ema ja venna varajased lahkumised elust olid traagilised. Ometi oli Tanja rõõmsameelne, heasüdamlik, optimistlik, ka empaatiline – ta armastas väga loomi. Balletikooli ajal meie kursuse ainukese venekeelse õpilasena sai ta eesti keele nii selgeks, et käis meie ülejäänud viie tüdrukuga eestikeelsetes tundides. Ainult vene kirjanduse tunnis oli ta meist eraldi. Kooliajaga kasvasime kokku, teatris olime nagu „sukk ja saabas“ – parimad sõbrannad. Ka ühtesid ja samu rolle tantsisime sageli. Tanjal oli väga hea tantsuline improviseerimisoskus. Tal oli hea fantaasialend ning ta oli kõikide tolleaegsete „kapustnikute“ hing ja lavastaja. „Kapustnikud“ olid tol ajal teatris suureks sündmuseks, mis ühendas emotsionaalselt nii tegijaid kui pealtvaatajaid.“
Pärast oma tantsijakarjäärile punkti panemist tegutses Tatjana Järvi 10 aastat Estonias ooperites, operettides ja muusikalides liikumisjuhina. Sageli jäi tema teha ka lavastuste koreograafia ning alati suutis ta omalt poolt midagi huvitavat ja originaalset juurde lisada.
Ka eraelus sidus Tatjana Järvi end lähemalt just teatri- ja kunstimaailma tundlike tegijatega, olles lühikest aega muusaks noorelt meie keskelt lahkunud näitlejale Urmas Kibuspuule ning hiljem olles abielus alguses Tõnu Kilgasega ja seejärel Raivo Järviga.
Sügav kaastunne!
Alati särasilmne ja rõõmsameelne Tatjana Järvi oli üks neid artiste, kes oli lavale loodud ning jäägitult ja kompromissideta pühendunud vaid teatrile ja teatritegemisele. Tundliku lavanatuurina oli ta alati valmis vastu võtma uusi loomingulisi väljakutseid ning iga kord suutis ta oma osalahendustes leida vaid talle omaseid värve ja isikupära. Ta oli suur improvisaator ning eriti sobisid talle igasugused karakterrollid.
Tatjana Järvi oli üks neid balletiartiste, kellel avanes võimalus lisaks balletile teha väiksemaid rolle ka operettides ja muusikalides ning seda tihti vahetuses oma kursusekaaslase ja parima sõbranna Lemme Järviga. Lavastaja ja koreograaf Monika Wiesler, kes tõi Estonias lavale operetid „Viini veri“ (1994), „Öö Veneetsias“ (2000) ja „Lõbus lesk“(2002), eelistas alati igas oma lavastuses näha ka just neid kahte tantsijannat.
Lemme Järvi meenutab: „Tanjal oli omamoodi lapsepõlv – ta kasvas üles vanaema–vanaisaga. Ema ja venna varajased lahkumised elust olid traagilised. Ometi oli Tanja rõõmsameelne, heasüdamlik, optimistlik, ka empaatiline – ta armastas väga loomi. Balletikooli ajal meie kursuse ainukese venekeelse õpilasena sai ta eesti keele nii selgeks, et käis meie ülejäänud viie tüdrukuga eestikeelsetes tundides. Ainult vene kirjanduse tunnis oli ta meist eraldi. Kooliajaga kasvasime kokku, teatris olime nagu „sukk ja saabas“ – parimad sõbrannad. Ka ühtesid ja samu rolle tantsisime sageli. Tanjal oli väga hea tantsuline improviseerimisoskus. Tal oli hea fantaasialend ning ta oli kõikide tolleaegsete „kapustnikute“ hing ja lavastaja. „Kapustnikud“ olid tol ajal teatris suureks sündmuseks, mis ühendas emotsionaalselt nii tegijaid kui pealtvaatajaid.“
Pärast oma tantsijakarjäärile punkti panemist tegutses Tatjana Järvi 10 aastat Estonias ooperites, operettides ja muusikalides liikumisjuhina. Sageli jäi tema teha ka lavastuste koreograafia ning alati suutis ta omalt poolt midagi huvitavat ja originaalset juurde lisada.
Ka eraelus sidus Tatjana Järvi end lähemalt just teatri- ja kunstimaailma tundlike tegijatega, olles lühikest aega muusaks noorelt meie keskelt lahkunud näitlejale Urmas Kibuspuule ning hiljem olles abielus alguses Tõnu Kilgasega ja seejärel Raivo Järviga.
Sügav kaastunne!
